Vaba tarkvara litsentsidStallmani ja FSF järgi annavad vaba tarkvara litsentsid:
- vabaduse jooksutada programmi mistahes eesmärgil (nimetet "vabadus 0");
- vabaduse uurida ja muuta programmi ("vabadus 1");
- vabaduse kopeerida programmi, et sul oleks võimalik aidata naabrit ("vabadus 2");
- vabaduse täiustada programmi ja oma täiustused avalikustada, et kogu kogukond sellest kasu lõikab ("vabadus 3").
Vabadused 1 ja 3 vajavad juurdepääsu
lähtekoodile, kuna tarkvara uurimine ja muutmine ilma lähtekoodita on erakordselt keeruline ning vägagi ebaefektiivne võrreldes märkmetega varustatud lähtekoodiga.
Vaba Tarkvara Sihtasutus ja Avatud Lähtekoodi Initsiatiiv (Open Source Initiative; OSI) avaldavad mõlemad nimekirju litsentsidest, mis nad on välja selgitanud kui ühilduvatena nende definitsiooniga vastavalt vabast tarkvarast ja avatud lähtekoodiga tarkvarast.
[3] Nimekirjad on paratamatult mittetäielikud, kuna kumbki organisatsioon ei pea olema litsentsist teadlik selle tarvis, et võimaldada neid vabadusi. Peale nende kahe organisatsiooni näevad mõned inimesed Debiani projekti pakkuvat kasulikku nõu selle kohta, kas mingid konkreetsed litsentsid langevad kokku Debiani vaba tarkvara juhenditega. Heakskiidetud litsentsidest Debian nimekirja ei avalda, seega selle hinnanguid tuleb jälgida, kontrollides, millist tarkvara nad on lubanud oma arhiividesse. Ometi on see haruldane, kui litsents on kuulutatud ühilduvaks FSF või OSI ja mitte teise poole poolt (erandiks on Netscape Avalik Litsents (Netscape Public License, NPL), mida kasutati varajaste Mozilla versioonidega), seega tingimuste täpsed definitsioonid ei ole poleemikat tekitanud.
Terminid
Libre software, FLOSS, FOSS JA OSS/FS ei oma formaalseid tähendusi või
de facto arbitraatoreid.
Enamik vaba tarkvara kasutab väikest rühma litsentse. Kõige populaarsemad neist on
GNU Üldine avalik litsents,
GNU vähem üldine avalik litsents,
BSD litsents,
Mozilla avalik litsents,
MIT litsents ja
Apache litsents.
Tarkvara, mis ei ole vaba tarkvara, on tuntud kui
omanduslik tarkvara (
proprietary software). See võib tulla kas mõnedega või üldse ilma ülaltoodud vabadustest ning peaaegu alati tuleb see lõppkasutaja litsentsilepinguga (End User License Agreement, EULA), mis näib tahtvat kasutada lepinguseadlust ja/või võlaõigusseadust eesmärgiga piirata kasutajate õigust tarkvara teatud viisidel kasutada.
FSF-i vaba tarkvara definitsioon jätab tähelepanuta hinna. Laserplaadid, mis sisaldavad vaba tarkvara, nagu näiteks
GNU/Linuxi distributsioone, on tavaliselt müüdavad. Kuna sellegipoolest on plaadiostjal vaba tarkvara vabadused, on see vaba tarkvara.
Tasuta õlle tarkvara (
vabavara), mis sisaldab piiranguid, mis on vastuolus FSF-i definitsiooniga, peetakse omanduslikuks. Näiteks on lähtekood kättesaamatu, edasilevitajatel (-tarnijatel) võib olla keelatud nõuda tasu, jne.
Mõned inimesed kasutavad sõna "libre", et välistada sõna "vaba" kahemõttelisust (inglise "free" on nii "vaba" kui "tasuta"). Siiski on need terminid enamasti kasutusel rohkem vaba tarkvara liikumises ning nad levivad aeglaselt edasi.
Vaba tarkvara variatsioonid FSF-i definitsiooni järgi:
- Copyleft litsentsid, neist kõige prominentsem GNU Üldine Avalik Litsents. Autor säilitab koopiaõiguse ning lubab teatud tingimustel edasilevitamist ja muutmist, tagamaks, et kõik muudetud versioonid jäävad vabaks.
- Avaliku omandi tarkvara (inglise Public Domain software) – autor on koopiaõiguse loovutanud. Kuna avaliku omandi tarkvaral puudub autorikaitse, võib seda vabalt ühendada mistahes töö sisse, olgu see omanduslik või vaba.
- BSD-stiili litsentsid, niimoodi nimetatud, kuna neid rakendatakse suurele hulgale BSD opsüsteemidega levitatavale tarkvarale. Autor säilitab koopiaõiguse ainuüksi garantiist lahtiütlemise ja muudetud tööde temale korraliku omistamise kohustamise eesmärgil, kuid lubab edasilevitamist ja muutmist mistahes töödes, isegi omanduslikes.
Lemmikud